Sindi linnast

Sindi linn asub Pärnu jõe ja Lanksaare raba vahelisel alal. Kohanimi „Sindi" ei ole eriti vana. Mõisa nimetus, mis hiljem kandus ka vabrikule ja linnale, tuleneb 1565. aastal Pärnu linnafoogtiks olnud Claus Zindti nimest, kellele läänistati mõned talud Pärnu jõe kaldal. 1601. a. nimetati mõis, mis kuulus Zindti pärijatele, „Suriaks". Veel 1638. aastal kasutati Sindi (Zintenhof) kõrval Surry nime. Võimalik, et see viitab Sindi ümbruskonna ajaloolisele ühtekuuluvusele Reiu jõe kaldail asuva Surjuga. Täpsemaid andmeid Sindi asustuse kohta võib leida 17. sajandi algusest pärinevatest ajalooallikatest. Sindi linnamaastiku kujunemine algas peale seda, kui Preisi riigi peakonsul Riias J. C. Wöhrmann alustas 1832. aastal kalevivabriku rajamisega. Vabriku asukoha valikul kujutas endast kõige suuremat väärtust jõgi. Suhteliselt lähestikku asetsevad kõrged kaldad endise veski kohal võimaldasid kasutada odavat vee-energiat, mistõttu 1834. aastal rajatigi pais. Vesi jões oli hästi pehme, lubjavaba ning seetõttu tekstii
litööstuses kasutamiseks igati sobilik. Tööstusettevõtte edukaks eksisteerimiseks vajalik sadam asus versta kaugusel Pärnus. Kuni Sindini oli Pärnu jõgi laevatatav. 1921. aastal sai Sindi asula alevi õigused. Tõuke asula edasisele kasvule andis Papiniidu-Lelle raudteelõigu valmimine 1928. aastal, mistõttu Sindisse rajati raudteejaam. Raudteeühendus Sindiga kestis kuni 1970. aastani. Linnaõigused sai tööstusasula 1938. aastal. Arhitektuurse väärtusega ja ajaloomälestisteks tunnistatud hooneid on Sindis palju - kalevivabriku hooned ja vabriku elamud Pärnu maantee ääres, endise Sindi raudteejaama hooned koos kõrvalasuva kolme puitelamuga Paide maantee ääres (ehitatud 1927 -1929), vanad puitelamud Kooli ja Raudtee tänava ääres, kalevivabriku meistrite elamud Wöhrmanni puiesteel. Ajaloolised hooned paiknevad grupiti kesklinnas, mistõttu puudereaga ääristatud tänavatel liikudes on hästi aimatav 20. sajandi alguse miljöö. Sindi linnale on iseloomulik rikkalik rohelus ja rahulik elutempo.
Vaatamist väärib ka Sindi pais, mille viimane betoonist ülevool valmis 1977. aastal. Paisu pikkus on 151 m ja kõrgus 4,6 m. Vaade paisule on küll võimas, kuid rohkem kui poolteist
sajandit on see olnud pinnuks silmas kaluritele ja jõeäärsetele elanikele. Sindi paisu kõrval on vanast forellikasvatusest välja arendatud puhkekeskus, kus saab iga huviline püüda forelli ja püütud kala ka ise küpsetada. Madalat jõge Sindi paisu all ilmestavad saarekesed ja see on Pärnumaa tähtsaim siirdekalade (forell, lõhe, vimb, silm, tint jt) kudemisala.

Sindi Linn jaotub pikuti kolmeks tsooniks - Pärnu jõe ja Pärnu maantee vaheline ala, Pärnu ja Paide maantee vaheline ala ja Paide maantee ja Kõrsa raba vaheline ala. Esimeses, jõe-poolses vööndis, mis on parimaks puhketsooniks jõe ülemjooksul, paikneb Sindi vabriku territoorium. Keskmine vöönd linna südames on hoones-tatud peamiselt tekstiili-vabrikule kuulunud nõukogudeaegsete paneelelamutega. Nii ülal- kui allpool jõevoolu, arvestades kesk-linnast, on erinevatel aegadel ehitatud eramajad. Paide maantee ja raba vaheline vöönd on individuaalelamute, suvilakooperatiivide ja köögiviljamaade rajoon. Omaette piiritletud linnaosa moodustab Viiraküla, mis liideti Sindiga 1971.aastal.
Kauniks individuaalelamurajooniks on kujunemas uus Paikuse linnaosa, mis liideti Sindiga 1984.aastal. Igapäevases kõnepruugis tuntakse veel Rabaküla, Sitsiküla ja Veluuriküla mõisteid. Jõe ja raba vahel asuv linnamaa jaguneb ühtlase tihedusega individuaal-kruntideks. Pärnu jõe ülemjooksul piirneb Sindi Tori valla maadega, Pärnu jõe alamjooksul aga Paikuse valla territooriumiga. Pärnu ja Sindi linna lahutab umbes 3 km pikkune maanteelõik Paikuse valla territooriumil (3 bussipeatust). Maantee kummassegi külge jäävad linna-tüüpi ehitised. 1957 - 1991 allus Sindi administratiivselt Pärnu linnale, kahe linna asjaajamise struktuur oli orgaaniliselt kokku kasvanud.