Sindi ajalugu

Sindi asula, alevi ja linna ning temaga lahutamatult seotud vabriku sünni ajaloost. 
      

Sindi ajalugu tuleks hakata arvestama aastast 1832, kui Preisimaa kodakondsusega Johann Cristoph Wöhrmann, kaupmees Riiast, asutas Pärnu jõe kaldale kalevivabriku.

Johann Christoph Wöhrmann

Enne vabriku asutamist asusid praeguse linna koha peal Saia ja Tõela külad. 1832. a märtsis said Saia küla talumehed teada, et nende maadele tuleb kavandatav vabrik ning nemad peavad oma kodudest lahkuma. Vaidlust on tekitanud vabriku täpne asutamisaasta, aga kindlasti jääb see 1832 – 1834 a piiridesse.

Sindi Kalevivabrik oli omaaja eesrindlikumaid ja silmapaistvamaid ettevõtteid. 1842. aastaks oli tegemist kogu Liivimaa kubermangu suurima tööstusettevõttega. Iga viies kubermangu tööstustööline töötas Sindis. Teist nii suurt vabrikut polnud ei Liivi- ega Eestimaa kubermangus.

Sindi Kalevivabrik 19.saj lõpul

Sindist on alguse saanud mitmedki esimesed algatused Eestis. Siin asutati esimene Tarvitajate Ühisus. Ka 1913. a asutatud haigekassa oli esimene Eestis. Sindi koolist sai 1887. a esimene ministeeriumikool  ning just Sindis mindi esimesena üle kabinetsüsteemile. 1894. a asutatud Sindi lasteaed on vanim järjepidevalt tegutsenud lasteaed Eestis. Spordiselts "Kalju" oli esimene spordiühing, mis asutati väljaspool linnasid.

Sindi Kalevivabriku Tarvitajate Ühisuse asutamiskoosolek peeti 17. nov. 1902. a. ja kaubanduslikku tegevust alustati sama aasta lõpul 29. detsembril. Seega oli Sindis tegemist Eesti esimese ühistegevusliku organisatsiooniga. Antsla Tarvitajate Ühisuse, mida peetakse koos Sindiga üheks esimeseks omataoliseks, asutamine sündis pisut hiljem, nimelt 14. jaanuaril 1903. a. Sindis oli ühistegevus eriti edukas olles pikka aega teistele ühisustele eeskujuks.

1926. a oli valitsus otsustanud Tallinn-Pärnu lühema raudtee rajamise läbi Viluvere ja Sindi. Ehituskuludeks eraldati teedeministeeriumi kolme aasta erakorralistest eelarvetest 249 miljonit marka, millele Sindi kalevivabrikult lisandus viis miljonit ja Pärnu linnalt ligikaudu kümme miljonit marka. Projekti raames ehitati paisust üleval pool raudbetoonsild, mis oli Eesti pikim (127 m) raudteesild.

 

Sindi jaamakompleks 

Kuni Sindile alevi staatuse andmist kuulus vabrikuasula administratiivselt Taali valla alla. See aga põhjustas mõlemapoolset rahulolematust, eriti maksude laekumise ja kasutamise pinnal.

5.veebruaril 1921 aastal anti 1607 elanikuga Sindile alevi õigused. Algselt oli alev vaid 59,65 hektari suurune. Esimeseks alevivanemaks sai Johannes Sillaots. Alevivalitsuse ruumid asusid algul samas majas vabrikukontoriga (nn Petersoni maja). Hiljem, kui tekkisid lahkhelid vabrikujuhtide ja alevijuhtide vahel, kolis alevivalitsus Tarvitajate Ühisuse majja, kus asus ka kohalik postkontor.

 

1929. a sai alev kohtu kaudu maad juurde Wöhrmanshofi karjamõisa arvelt; alevi pindala kasvas 341,64 hektarile. Alevi laienenud osast taheti tekitada alevikeskust. Selleks telliti "uue rajooni" planeering arhitekt Anton Soansilt, mille esimese etapi raames valmis 1937. a skandinaavialikus stiilis aleviametmaja ehk Sindi raekoda. Järgnema pidid rahvamaja, haigla, Evangeelse Luteriusu koguduse maja koos kirikuga ning koolimaja. Kõik peale raekoja aga jäidki teostamata.

1. mail 1938 aastal sai Sindi linnaõigused. Esimeseks linnapeaks sai köster-kooliõpetaja Nikolai Lett. Aktuaalseks muutus Sindi nime vahetamine millegi eestipärasema vastu. Nimeotsingud lõpetas kommunistlik riigipööre 1940. a juunis.

Teise Maailmasõja lahingutegevus jõudis sintlasteni 08.juulil 1941, kui 12 liikmeline grupp sattus Raekülas kokku saksa eelväega. Autojuht ja käskjalg jääti ellu, 9 meest lasti maha ning Julius Seljamaa (Tartu rahu ühe allkirjastaja, Julius Seljamaa, nimekaim) sai põgenema. Samal ajal üritati evakueerida vabriku seadmeid Venemaale, mis siiski ei õnnestunud. Põgenevad punaarmeelased pommitasid Torist veel vabrikut, kuid kuna tulejuhtimist ei olnud, lendasid pommid üle jõe Tolmatsi aasale, tappes mitu lehma.

Sõja ajal toodeti vabrikus takust, paberist ja tekstiilijäätmetest nn „paberriiet".

Sakslaste staap asus Pärnu mnt 55 majas ning „vangla", kahe kambriga, Pärnu mnt 53 („Harmonie" klubi).

23. septembril 1944. a saabusid Sinti punaarmeelased.

Sõja tulemusena olid hävinud Narva Kreenholm, Balti Puuvillavabrik, Kärdla Kalevivabrik ning mitmed teisedki tekstiilitööstused. Nii jäi Eesti kergetööstuse au päästma vaid Sindi vabrik.

1960ndateks aastateks oli vabrik füüsiliselt ja moraalselt vananenud. Vabariigi valitsus oli otsustanud ehitada Sinti uue vabriku ning koondada siia kogu Eesti villase riide tootmine.

Uue vabriku pidulik nurgakivi panek toimus 1968 a.

Samal ajal ehitati Sindis mitmeid üldkasutatavaid hooneid, nagu lasteaed ja klubi. Vabrik hakkas ehitama ka korrusmajasid oma järjest kasvavale töökollektiivile.

Siia perioodi jääb ka üks järjekordne esmaalgatus vabariigis. Nimelt 1969. aastal korraldati Sindis esimene rocki festival „Sindi Rock", kuna Pärnus tehti kõik selleks, et seda suvituslinnas ei toimuks. „Rockipisiku" oli Sinti toonud 1956. a. Melbourni olümpiamängudel osalenud Uno Palu, tuues kaugelt maalt kaasa Bill Haley "Rock Around The Clock" vinüülplaadi.

Kui nõukogude perioodil kuulus Sindi Pärnu linna võimu alla, siis 1991. a 26. septembril taastas Ülemnõukogu Sindi linna omavalitsusliku staatuse. „Taasiseseisvunud" Sindi esimene linnapea oli Liina Maaste.

1990-ndate algusesse langeb ka Sindi vabriku pankrot. Ettevõtte tootmispinna ostsid mitmed kodu- ja välismaa investorid. Üks esimesi investoreid oli Sana International Pakistanist. Hiljem ostis suurema osa endisest vabrikust trikotaažkanga ja õmblustoodete tehas AS Qualitex. Teised suuremad tootmisettevõtted endise vabriku territooriumil on Sindi Lanka (villase vaibalõnga tootmine) ning Fein-Elast Estonia (süntees- ja tehiskiust niidi tootmine).